Hämaras tantsib pika hommikumantli sisse mähitud Risako vaikselt. Õhus hõljub päeva lõpu melankoolia ja tekib ootamatu soov kellegi vastu õrnalt põõnata. Läheneva pimeduse vaikusesse kutsub ta sind õrnalt: „Juba läheb pimedaks, kas läheme koju?“

Risako tõmbab rinnal asuva tõmbluku alla, paljastades hetkeks oma musta rinnahoidja. Ta ronib trepist üles ja vaatab sulle alla. Ta kallutab puusi, miniseeliku serv jäädes paigale, ning surub oma süütud kumerused sinu poole. Sa pead hinge kinni, seistes selle terava piiri peal, kus on vahe, kas näed või ei näe.

Risako kannab tanktopi ja stilettokontsi, istub tooli serval ja väänleb ahvatlevalt. Tema alakeha on riietatud kõrge lõikega T-backi, mis näitab heldelt nii eest kui ka tagant. Kui piilud baldahhiini alt voodile, piinab sind tema tagumiku kumerusest reiteni ulatuv magus kumerus oma võluva iluga.

Risako, valges bikiinis ja lühikeses püksis, räägib sinuga aias muretult ja süütult. Kui ta oma rikkalikku rinda välja tõmbab, ilmuvad samal ajal nähtavale ka tema ribide õrnad jooned. Sa armastad neid kontuure, mis tõusevad esile tema läbipaistval nahal. Su pilk on lummatud selle täiduse ja õrnuse vahelisest piirist.

Mere müha taustal sosistab Risako midagi horisondi poole, kuid sõnad kannab tuul minema. Varsti hakkab päike loojuma ja tema kaunis kuju värvub päikeseloojangu värvidesse, särades kogu oma hiilguses. Võib-olla on ta palunud loojuvalt päikeselt, et see sind kaunilt paljastaks.

Risako seisab verandal läikivates punastes mikrošortides. Ta näitab oma ümarat ja selgelt esile tulevat figuuri vööst puusadeni – tõeline Coca-Cola pudeli kuju. Kuulda on tsikaadide häält. „Võtame täna rahulikult,” ütleb ta armsalt.

Risako avab kardinad hüüdes „Hey, hey” ja meelitab sind telki sisse. Ta asub neljakäpukil oma õmbluseta rõivas. Ta surub käed kokku ja tema rikkalikud, ümarad rinnad paiskuvad välja. Ta on väike kiusaja, kes häbenemata kasutab oma õnnistatud proportsioone.

Mägiteel oja ääres, ainult teie kaks koos Risakoga. Mahajäetud teel kostab vaid putukate siristamine. Ta on tavapärasest lõdvestunum, kuidagi kaitsetu, kallutades oma keha õrnalt sinu poole. Vahemaa – peaaegu puudutav, kuid mitte päris – väheneb aeglaselt. Sa oled üllatunud, mõistes, et tal on selline külg.

Üheosaline aluspesukomplekt toob esile tema graatsilised proportsioonid. Voodil libiseb Risako siidpehme voodilinade peal oma läikiva kumerusega, mis ulatub tema ümaratest põskedest kuni stilettokontsade otsadeni. Sa vaatad tema figuuri, justkui imetleksid kunstiteost.

Risako, kes kannab miniseelikut ja kõhu paljastavat riietust, laskub kivitreppidest alla ja jõuab oja äärde. Ümberringi pole kedagi. „Noh, kas ma olen armas?“ küsib ta naeratades, viskab seeliku seljast ja kastab jalad vulisevasse ojasse. Külma vee tunne libiseb õrnalt üle tema naha.

Oja vulin kõlab meeldivalt. Tal on seljas ekstravagantse disainiga ujumistrikoo, mis paljastab tema rindade alumised osad. Silmad ei suuda tema ümaratelt, valgetelt põskedelt pilku pöörata. Ta sukeldub aeglaselt jõkke. Veest ümbritsetuna annab ta oma keha voolule üle ja kiigub õrnalt edasi-tagasi.

Ta ilmub välja seederpuude vahel. Rinnat paljastav ja kaelaluid esile toov torukleit on ümbritsetud võluva õhkkonnaga. Risako lamab langenud puutüve peal, andudes end üle puude okste vahelt sisse tungivale päikesekiirguse mängule. Sa seisad nüüd fantaasia ja reaalsuse piiril.

Risako võtab vannitoas duši, märjendades oma hommikumantlit. Dušivee, mida ta suunab oma rikkalikule rinnale, loob dekoltee vahele jõe, mille tormav vool küllastab tema võlu. Ta toetab oma valge tagumiku vanniservale ja põrkab sellega nagu kummi pall. Sinu meeled põrkuvad koos sellega.

„Mis oleks, kui Kurumi Miyajima oleks sinu igapäevaelus otse sinu kõrval?” Sellest lihtsast ideest sündinud digitaalne fotoraamat toob sind temale lähemale kui kunagi varem. Soe ja sõbralik hetk, mida võib näha kunstitarvete poes. Häbelik naeratus kunstiklassis. Vaikne ja kaitsetu hetk köögis. Tema mänglev põnevus aias päikeseloojangul. Nendes erinevates keskkondades ei jäädvusta kaamera mitte gravüüri-idoli Kurumi Miyajimat, vaid Kurumi Miyajimat justkui ta oleks osa sinu igapäevaelust. Tema lummavad silmad ja vastupandamatu naeratus on endiselt sama võluvad, kuid iga lehekülje pööramisega avaneb tema uus külg – alates hetke loomulikust, filtreerimata atmosfäärist kuni ootamatult küpsete ilmeteni, mis panevad su südame kiiremini põksuma. Iga foto jäädvustab tema võlu erinevat tahku, tõmmates sind loomulikul viisil sügavamale tema maailma. Nagu Kurumi ise ütleb: „Ma arvan, et see on kõige loomulikum, mida ma kunagi fotoseansil olen olnud.“ See fotoraamat on täis Kurumi Miyajima lõdvestunud ja ehedat võlu just sellisena, nagu ta on. Iga kord, kui teda näed, tahad teda uuesti näha. See on raamat, mis jäädvustab Kurumi sellisena, nagu ta täna on, kogu oma vastupandamatu võlu.

Tsumugi, kes istub toas kaitsetult oma liiga suure kapuutsiga särgis. Te mängite voodil lõbusalt, kui su nägu äkki lähemale tõmbub. Teie pilgud põimuvad ja aeg seisab paigal. See pisike vahemaa teie vahel pigistab sügavalt rinnus.

Tsumugi kõnnib kalasadamaga linna mingil moel nostalgilisel kitsal tänaval. Tema pikk seelik lehvib tuules. Päikesepaistes tulevad tema I-suuruse rinnad eriti hästi esile. Mere lõhna kandev värske tuuleõhk puhub läbi, lastes tema juustel pehmelt lehvida. Magus ja püsiv lõhn kandub üle ja puudutab mind õrnalt.